Maapinna pindmisest kihist saadud savikas muld on tõenäoliselt maailma kõige levinum ehitusmaterjal. Cob sõna tuleneb vanast inglise sõnast, mis tähendas kamakat või ümmargust massi. Tänapäeva cob tehnikas ehitades puuduvad piirid, sest savimullast, liivast ja põhust segu plastilisus võimaldab voolida just selliseid vorme nagu soovid ja teisalt saab samast materjalist ehitada ka katust kandvaid seinakonstruktsioone. Seega võimaldab savi-liiva-põhu segu (cob) rajada hoonet ilma puitkarkassi kasutamata. Jeemenis võib leida isegi 12-korruselisi cob-tehnikas maju. Märksa külmemas kliimas Kanadas, võime aga kohata kahekorruselisi põhumaja ja cobmaja hübriidtehnikas kodusid, kus põhupakid väljapool, cob sees.  Permakultuur.
Sajandeid tagasi valminud cob tehnikas ehitistes võeti reeglina savimuld hoone kõrvalt sellisel kujul nagu ta maapinnas oli. Vaid konstruktsiooni tugevdamiseks ja materjali sidumiseks lisati savimassi linaluid, põhku või muud bioloogilist materjali. Eestis näiteks lisaks eelnevatele ka kuuseoksi, kanarbikku või kadakat. Liiva või kruusa lisati harva.
Kaasaegne, teadlikkus vahekorras cob-segu võimaldab lisaks seinale ehitada ka mööblit (diivanid, toolid, ümarad riiulid), rajada uksekaari või valmistada ümaraid kaminaid (ahjusid). Sõltuvalt kasutusotstarbest erineb ka segu koostis. Ühtlase kvaliteediga segu saab jalgadega koormakattel või augus segades. Lisaks mõjub selline segamisviis ka teraapiliselt ja kutsuvalt võimalikele talgulistele. Tunnetad oma kehaga ühendust maaga! Segada võib ka erinevate traktoritega, kuid segu kvaliteet tuleb ebaühtlasem.
Cob savimaja tehnika on maailmas kiiresti hakanud levima paarkümmend aastat tagasi, kui Walestist pärit endine arhitekt Ianto Evans arendas edasi ürgset savimaja ehitamise meetodit ja lõi tehnika, mis on jõukohane iseehitajatele. Tänu cob tehnika universaalsusele saab cob-segu abil ehitada ka väga väikeste kuludega. Põhja-Ameerikas on mitmeid näiteid, kus kasutades katusel ümarat kõverpuitu on saadud kvaliteetne kodu vaid 300$ eelarvega, kuid cob-tehnikas võib ehitada ka tavaehitusest kallimalt, sest erinevate nishide, kaarte ja savimööbli valmistamine vajab aega.
Põhupaki-cob hübriidtehnika korral seotakse põhupakid cob seguga omavahel nagu tellised (ilma läbiva vuugita). Ühendades põhupakid omavahel cobiga saab väga jäiga seina, mis vajub võrreldes  põhupaki seinaga minimaalselt. Seega puudub vajadus ehitada pingutusrihmade, puitkonstruktsiooni  või nurgatugedega, mis omakorda teeb põhupaki-cob seina ehitamise nauditavamaks kogemusteta iseehitajale. Paigaldades põhupakid väljapoole serviti (ca 38-40cm) ja õhukese cob seina (ca 10-15cm paksune) sissepoole,saab ühendada põhumaja soojustus omadused ja cob seina soojust akumuleerivad omadused. Lisaks hoiab põhupakkide vahel ja vastas olev cob põhupakke, kuna savi tõmbab ca 800x kiiremini niiiskust kui põhupakk.

Siin mõned fotod cob töödest, mis põhiliselt valminud cob talgutel ja koolitustel. Oleme teinud cob segust puhkenurki, siseseinu, köetavaid diivaneid ja majakesi.

Ettevalmistus ja aluskrohv
Olenevalt aluspinnasest vali sobivaim nakkekiht. Kivipinnad enamasti nakkekihti ei vaja. Kipsplaat vajab alla nakkekrunti (näiteks Säästvad Ehituslahendused OÜ pakub). Kipsplaadile võib ka panna nakkekihiks 0-1mm lubjakrohvi. Kui soov on paigaldada paksem savikrohvikiht siis võib tõmmata kipsplaadi peale plaadiliimi, mille sisse on tõmmatud vaod. Selleks kasuta plaadiliimi kammi.
Kuivades veendu, et nakkekiht on korralikult kipsplaadi küljes.

Puitpindadele paigalda roovõrk klambritega.
Roovõrgu või plaadiliimi korral paigalda esimese kihina savi aluskrohv 0-4mm või 0-2mm teraga. Krohv paigaldatakse kas krohvi kelluga või pikema liibiga. Näiteks ühes käes hoiad krohvi aluskandikut (võib ka hõõruti) ja müürikelluga tõstad suuremast nõust krohvi kandikule. Nüüd võtad krohvikelluga aluselt sobiva  koguse krohvi ja tõmbat alt ülesse liigutusega krohvi seinale. Hoia kellu pinda nurga all võrreldes seinaga.
Aluskrohvi ühe kihi paksus ca 0,6-1 cm olenevalt krohvist ja aluspinnast.
Peale krohvi täielikku kuivamist võid paigaldada ka teise aluskrohvi kihi koos võrguribadega (dzuut,keraamiline, plast) nurkades ja roovõrgu jätkukohtades. Kui jätad vaid ühe aluskrohvi kihi, siis hõõruta krohv ühtlaseks kasutades puit- või plasthõõrutit. Hõõruta krohv ühtlaseks ringjate liigutustega. Paigaldades kaks aluskrohvi kihti, hõõruta vaid teine aluskrohvi kiht.


Viimistluskiht.
Viimistluskiht võib olla peenema teraga krohvist 0-1mm (0-0.5mm) või ka veidi jämedama teraga 0-2mm (0-4mm). 0-1mm teralise krohviga saab paigaldada ca 3-4mm paksuse kihi. Võid paigaldada selle kihi kahe korraga. Esmalt õhuke nakkekiht ca 1-2mm paksune (kellu serv kergelt kraabib aluskrohvi pinnal) ja siis kohe järgi ka teine õhuke kiht 1-2mm, nii et kokku saab 3-4mm. Paigalda krohv ühtlase kihina kasutades liipi või krohvimise kellut. Kellujäljed võivad paigalduse ajal jääda nähtavale, st pole vaja muretseda nende eemaldamise pärast (seda teeb hõõruti).
Viimase viimistluskihi paigaldamise järel tuleb tähelepanelikult jälgida paigaldatud krohvi kuivamist. Krohvi liigsel kuivamisel võib osutuda hõõrutamine raskeks ja seinapind võib jääda ebaühtlane.

Viimistluskihi hõõrutamine.
Kui krohvipinnalt on veeläige kadumas ja katsudes näpp krohvi sisse kergelt ei lähe, st pind on tahkem, siis on õige aeg hõõrutada krohvi. Hõõrutatakse ringjate liigutustega, nii et kellujäljed, kõrgemad kohad ja augud saavad krohviga täidetud ning sein jääb ühtlane. Enamasti ühe koha peal tehakse vaid paar ringi ja liigutakse kohe edasi. Vaid täitmist vajavate seina lohkude ja küngaste juures hõõrutatakse nii, et krohvimassi liigutada paksemast kohast õhemale.
Peenviimistluskihi hõõrutamiseks on levinud tööriistaks svamm, svamm-hõõruti ja kummitallaga hõõruti. Svammhõõruti on kergelt niiske, seega annab rohkem aega hõõrutamiseks. Svammhõõruti peseb liivateradelt savi maha ja liivaterad jäävad hästi näha. Kummhõõruti paneb hõõrutamisel liivaterad liikuma ja lõppviimistletavale pinnale jäävad õrnalt märgatavad ringid. Need ringid võib ca 10-20minuti pärast kelluga kergelt üle siluda või ka ringid jätta alles.
Svamm-hõõruti ja svamm võib olla vaid õrnalt niiske, st vesi peab olema välja väänatud nii palju kui saab. Svammi kuivuse erinevus jätab ka erineva struktuuri seinale. Hõõrutamise ajal tuleb hõõruteid aegajalt pesta, sest muidu imbuvad nad savi täis ja hõõrutamise jälg muutub. Peale pesemist kuivata hõõruti. Kummhõõrutilt raputa suurem osa veest maha, svamm vääna kuivaks.

Sileda seina saamiseks ja liivaterade esmaseks eemaldamiseks võib hõõrutamist korrata ca 20-30min pärast kui sein rohkem kuivanud. Teise hõõrutamise võib ka ära jätta.

Kui sein on kuivanud (laigud puuduvad, värv ühtlustunud), siis tõmba liivaterad maha. Algul harjaga ja siis täielikult kuivaks väänatud svammi või svammhõõrutiga.

Pintselda sein üle metüültselluloosi vesilahusega, mis aitab alles jäänud liivaterad siduda ja tagab, et sein ei määri.

Kokkuvõte:
1. vajadusel nakkekiht või roovõrk (puidule).
2. 1-2 aluskrohvi kihti (sileda pinna korral või kui ruumi kliimat ei ole vaja mõjutada, võib ära jätta).
3. aluskrohvi hõõrutamine.
4. viimistluskiht (võib paigaldada kahes järjestikuses kihis).
5. viimistluskihi hõõrutamine.
6. liivaterad maha.
7. metüültselluloos.


Koostamise aeg: 25.04.2019.a.
Koostaja: Jaanus Viese, Looduskeskus OÜ,

www.saviehitus.ee
www.juured.ee

Tel 56 505 915, E-Mail info@saviehitus.ee.

Savisegud hoones sees aitavad hoida ruumis stabiilset sisekliimat ning savisegudega viimistletud seinu saab teha lihtsasti ka omanik ise loodusest saadud materjalidega. Mõistagi saab tänapäeval ka osta valmis savikrohvi segusid või osta liiva ja savi, mis on põhikomponendid savikrohvi valmistamisel. Hoone vaheseinasid saab valmistada ka okste või liistudega, millele saab kinnitada savisegud. Ka vertikaalsed vaheseina postid võivad olla ümarast looduslikust materjalist või saab kasutada ka puidutööstuse valmis nelikantmaterjale.
Võrrelduna kergemast mitte veeauru läbilaskvast materjalist seinaga (tapeet kipsplaadil vms) akumuleerivad savisegudega tehtud seinad piisavalt soojust ja reguleerivad niiskustasakaalu majas. Suure massiga ja looduslike materjalidega savikrohvi sein suudab aga tuppa piisavalt soojust ja õhuniiskust, kui seda peaks vaja minema. Näiteks sagedase ukse või akna avamise tagajärjel aitab savisein stabiliseerida ruumi kliimat. Mõistagi vajab ka saviseintega ruum uut soojust, kui ruum kaotab liiga palju soojust.
Savikrohvi kinnitamiseks siseseintele on vaja seinapinda kuhu savisegu jääb kinni. Üks paremaid variante on selleks tugevast taimsest materjalist võrk (roog, bambus, puit), mis kinnitatakse puitseinale. Poematerjalidest on levinuim viis roomatt ehk roovõrk, mis on hõre rookõrtest valmistatud võrk, kus kõrred on punutud ja ühendatud omavahel traadiga. Enamasti on paralleelselt kinnitatud kõrte vahel ca ühe kõrre laiune tühimik, mis tagab, et vedel savisegu tungib pea kogul ulatuses kõrre ümber ja tahenedes jääb sedaviisi tugev ühendus savi ja roovõrgu vahel. Roovõrgud on erinevad. Kõige parem on lõigata ja kinnitada paksema traadiga võrku, mis valmistatud Eestis. Peenikese roostevaba sidumistraadiga valmistatud võrgu miinus on see, et lõigatud traadi otsad jäävad krussi ja tulevad savisegust välja turritama. Samuti on sellise võrgu rookõrred erineva paksusega. Hiiumaal toodetud võrgu rookõrred on ühtlasema suurusega ja sidumiseks on kasutatud paksemat traati, mis ei lähe krussi peale lõikamist ja on stabiilsem ka seina kinnitamisel. Postituse autor on korduvalt kasutanud ka aias kasutatavat dekoratiivset bambusmatti. Kuigi on arvatud, et bambusmatt ei sobi, kuna kõrred liiga tihedalt koos, siis praktikas läheb savikrohv kergesti kõrte vahele ja kinnitub hästi ka bambusmatile. Siiski peab vaatama, mis matiga tegu, mõnel matil võivad kõrred olla ka üksteise vastas, mis ei sobi savikrohvi kinnitamiseks.
Matt kinnitatakse enamasti puitseinale (laudis, palk) klambrite abil kasutates kas suruõhu või tavalist klambripüstolit. Roomati traadid kinnitatakse klambritega nii et matt on ühtlaselt puitseina küljes. Klambrite suurus ja kogus sõltub kinnitusviisist, st klambrid peavad olema piisavalt sügaval puidu sees, seetõttu on klambrid pikemad (14mm ja rohkem). Roomatti saab kinnitada ka kruvide või naeltega. Kruvidega kinnitades võib kasutada laiu seibe (2cm ja rohkem) või kinnitusplekist ribasid. Naeltega kinnitades pööratakse naelapea tagasi üle traatõmbluse. Kruvide min pikkus on 4cm ja naeltel vähemalt 5cm.
Peale mati kinnitamist kaetakse matt savikrohviga, enamasti kolmes kihis. Esimene kiht on nn nakkekiht, mis peab vaid katma roovõrgus olevad kõrred. Järgmise kihiga saab tekitada paksust või anda kuju seinale, näiteks lisada seinale "muhkusid", et muuta sirge sein loomulikult looklevaks. Kolmas kiht on viimistluse struktuuri andmiseks. Siin võib kasutada kas peenema liivateraga krohve või jäetakse jämeda teraline krohv ka viimistluskihti. Samuti saab viimase kihi teha teist tooni savikrohviga. Esimesed kaks kihti võib teha jämeda teralise liivaga krohvist, see on tugev ja võimaldab teha paksemat kihti. Viimistluskiht tehakse harilikult 0-2mm või 0-1mm liivateraga krohviga. Kolmas savikrohvi pind viimistletakse kas hõõrutiga või svammiga. Järgmisel päeval hõõrutakse lahtised liivaterad maha ja pintseldatakse sein läbipaistva loodusliku vedelikuga (kaseiin, metüültselluloos vms.). Nii jääb tihe ja tugev seinapind, mis ei määri ega pudise.

Vana palkmaja soojakindlaks muutmiseks saab kasutada ka välisseina seespoolsel poolel erinevaid looduslikke soojustuse plaate, näiteks pillirooplaat, põhuplaat või puit-isolatsiooniplaat, mida kõiki saab ka krohvida. Reeglina soojustatakse maju väljastpoolt. Külma ei ole mõistlik lasta seinakonstruktsiooni ja soojustus  väljaspool tagab, et soojus püsib pikemat aega majas.  Lisaks on kaasaegsete materjalidega ohud, et valesti soojustades hakkab seina kogunema niiskust (nn kastepunkt seinas).
Palkmaju võib soojustada ka seestpoolt, kui kasutada hingavaid looduslikke soojustusmaterjale ja kui soojustuskihi paksus on õhuke. Seestpoolt soojustamist soosib ka palkmaja seina materjal, puit on suhteliselt kerge ja hingav ehk veeauru läbilaskev ehitusmaterjal. Puit on oma omadustelt nii isolaator kui ka akumulaator, kui võrrelda kivimaterjalide või kergete soojustusmaterjalidega.
Suurendamaks palkmaja seinte akumulatsioonivõimet ning tagamaks head ruumiõhku, võib katta palkseinad savikrohviga. Kuna otse puitseinale ei jää savikrohv püsima, siis saab savikrohvi  kinnitada puitseinale looduslikust materjalist võrgule (näiteks pilliroomatt, oksad, laastuvõrk jne).  Soojuse liikumise pidurdamiseks majast, on aga arukas kasutada palkseina ja savikrohvi vahel 2,5 kuni 5cm paksust rooplaati. SAVIKROHVI PAKSUS MÄÄRAB KUI PALJU KROHV REGULEERIB RUUMIKLIIMAT. Ühtlasema krohvi viimistluspinna saavutamiseks ja paksema kihi paigaldamiseks krohvitakse rooplaat 3-s savikrohvi kihis. Esimesed kaks kihti võib teha paksema liivateraga savikrohviga (0-4mm või 0-2mm), viimane kiht võib olla ka peenema liivateraga (0-1mm) või kasutada eri savitoonidega peenviimistluse krohve. Palksein võib erinevalt krohvist aja jooksul liikuda, mille tulemusel võivad liikuda ka rooplaadid. Seetõttu on arukas lisada savikrohvi põhukiudu (ca 2,5cm pikkust) ning esimese krohvikihi sisse paigaldatakse ka dzuutkanga ribad rooplaadi jätkukohtadesse.
Väljastpoolt võib palkseina jätta nähtavale (kui soov palki eksponeerida), kuid hoone kütmiseks vajaliku energia kokkuhoidmiseks on mõistlik palkmajale paigaldada hingav tuuletõkkeplaat (tappide ehk soonte ja punnidega), mis kaetakse laudisega (+ õhuvahe). Tänapäevased tuuletõkkeplaadid on küllaltki paksud (25-50mm), seega on plaat ka lisasoojustuseks. Laudadega viimistluse asemel võib tuuletõkke plaadi ka krohvida, näiteks lubikrohviga. Samuti võib palkseina ja tuuletõkkeplaadi vahele paigaldada lisasoojustust. Näiteks veeauru kergelt läbilaskev tselluvill.