Savisegudega siseseinad on toa kliima loomulikud regulaatorid!

Savisegud hoones sees aitavad hoida ruumis stabiilset sisekliimat ning savisegudega viimistletud seinu saab teha lihtsasti ka omanik ise loodusest saadud materjalidega. Mõistagi saab tänapäeval ka osta valmis savikrohvi segusid või osta liiva ja savi, mis on põhikomponendid savikrohvi valmistamisel. Hoone vaheseinasid saab valmistada ka okste või liistudega, millele saab kinnitada savisegud. Ka vertikaalsed vaheseina postid võivad olla ümarast looduslikust materjalist või saab kasutada ka puidutööstuse valmis nelikantmaterjale.
Võrrelduna kergemast mitte veeauru läbilaskvast materjalist seinaga (tapeet kipsplaadil vms) akumuleerivad savisegudega tehtud seinad piisavalt soojust ja reguleerivad niiskustasakaalu majas. Suure massiga ja looduslike materjalidega savikrohvi sein suudab aga tuppa piisavalt soojust ja õhuniiskust, kui seda peaks vaja minema. Näiteks sagedase ukse või akna avamise tagajärjel aitab savisein stabiliseerida ruumi kliimat. Mõistagi vajab ka saviseintega ruum uut soojust, kui ruum kaotab liiga palju soojust.
Savikrohvi kinnitamiseks siseseintele on vaja seinapinda kuhu savisegu jääb kinni. Üks paremaid variante on selleks tugevast taimsest materjalist võrk (roog, bambus, puit), mis kinnitatakse puitseinale. Poematerjalidest on levinuim viis roomatt ehk roovõrk, mis on hõre rookõrtest valmistatud võrk, kus kõrred on punutud ja ühendatud omavahel traadiga. Enamasti on paralleelselt kinnitatud kõrte vahel ca ühe kõrre laiune tühimik, mis tagab, et vedel savisegu tungib pea kogul ulatuses kõrre ümber ja tahenedes jääb sedaviisi tugev ühendus savi ja roovõrgu vahel. Roovõrgud on erinevad. Kõige parem on lõigata ja kinnitada paksema traadiga võrku, mis valmistatud Eestis. Peenikese roostevaba sidumistraadiga valmistatud võrgu miinus on see, et lõigatud traadi otsad jäävad krussi ja tulevad savisegust välja turritama. Samuti on sellise võrgu rookõrred erineva paksusega. Hiiumaal toodetud võrgu rookõrred on ühtlasema suurusega ja sidumiseks on kasutatud paksemat traati, mis ei lähe krussi peale lõikamist ja on stabiilsem ka seina kinnitamisel. Postituse autor on korduvalt kasutanud ka aias kasutatavat dekoratiivset bambusmatti. Kuigi on arvatud, et bambusmatt ei sobi, kuna kõrred liiga tihedalt koos, siis praktikas läheb savikrohv kergesti kõrte vahele ja kinnitub hästi ka bambusmatile. Siiski peab vaatama, mis matiga tegu, mõnel matil võivad kõrred olla ka üksteise vastas, mis ei sobi savikrohvi kinnitamiseks.
Matt kinnitatakse enamasti puitseinale (laudis, palk) klambrite abil kasutates kas suruõhu või tavalist klambripüstolit. Roomati traadid kinnitatakse klambritega nii et matt on ühtlaselt puitseina küljes. Klambrite suurus ja kogus sõltub kinnitusviisist, st klambrid peavad olema piisavalt sügaval puidu sees, seetõttu on klambrid pikemad (14mm ja rohkem). Roomatti saab kinnitada ka kruvide või naeltega. Kruvidega kinnitades võib kasutada laiu seibe (2cm ja rohkem) või kinnitusplekist ribasid. Naeltega kinnitades pööratakse naelapea tagasi üle traatõmbluse. Kruvide min pikkus on 4cm ja naeltel vähemalt 5cm.
Peale mati kinnitamist kaetakse matt savikrohviga, enamasti kolmes kihis. Esimene kiht on nn nakkekiht, mis peab vaid katma roovõrgus olevad kõrred. Järgmise kihiga saab tekitada paksust või anda kuju seinale, näiteks lisada seinale "muhkusid", et muuta sirge sein loomulikult looklevaks. Kolmas kiht on viimistluse struktuuri andmiseks. Siin võib kasutada kas peenema liivateraga krohve või jäetakse jämeda teraline krohv ka viimistluskihti. Samuti saab viimase kihi teha teist tooni savikrohviga. Esimesed kaks kihti võib teha jämeda teralise liivaga krohvist, see on tugev ja võimaldab teha paksemat kihti. Viimistluskiht tehakse harilikult 0-2mm või 0-1mm liivateraga krohviga. Kolmas savikrohvi pind viimistletakse kas hõõrutiga või svammiga. Järgmisel päeval hõõrutakse lahtised liivaterad maha ja pintseldatakse sein läbipaistva loodusliku vedelikuga (kaseiin, metüültselluloos vms.). Nii jääb tihe ja tugev seinapind, mis ei määri ega pudise.